Kuidas Elujõusaal sündis, mis oli õhus ja kuidas avamine läks ja milline saal enne oli ja kõik see.
Avaldatud 18.augustil 2017 saali eelmises blogis. Siis, kui kõik oli väga värske ja saal asus esimesel korrusel! Ahh, kuidas see kõik tuleb kehasse ja hinge meelde praegu, 4 aastat hiljem lugedes. Aga head kaasaelamist!
Saali avapidu 28.mail 2017 ja niinii armas ja kirju kogukond! Fotod: Riina Põhjala
Päris kaua olen selle postituse peale mõelnud. Et nii suur asi, neljas beebi ju põhimõtteliselt, ja ma nagu polegi sellest niimoodi pikemalt kirjutanud. Et kuidas ja miks ja mis saab ja. Kuna ma terve maikuu olen olnud sellises vastsündinuga toimetamise keerises, siis muidugi selle külje pealt vaadatuna on ju päris arusaadav, et ma pole saanud aega, et seda kõike veel kajastada ka. Ma vist igaks juhuks, arusaamatuste vältimiseks mainin ka, et oma neljandaks beebiks ja vastsündinuks nimetan siinkohal imelist, uut, otse südamest ja armastusest Haabneeme sündinud jooga- ja heaolusaali. Elujõusaali siis. Ainult et siis beebiootus kui selline kestis ainult paar kuud.
Samas, kui nüüd hakata siin selle üle pikemalt ja põhjalikumalt juurdlema, siis äkki oleks õigem öelda nii, et seda beebit jäin ma ootama juba sügisel, aga sellest, et ta hakkabki päriselt sündima, sain teada alles kevadel (nagu see mingi saade, kus inimesed saavad rasedusest teada peaaegu et siis, kui juba sünnitus algab)? Sest tegelikult on mul juba aastakene või nii olnud selline tunne, et sellist saali oleks vaja. Mulle, aga teistele ka, kes siinkandis elavad. Mulle, et mul oleks see koht, kus ma saaksin vabalt ja julgelt tegeleda nende asjadega, mis mind maailma kõige rõõmsamaks teevad ja et ma saaksin viia läbi ammu juba südames ja peas ootavaid üritusi ja kutsuda kokku suuri ja väikeseid inimesi, kes inspireerivad, aitavad sellega jõuda iseendale lähemale ja lihtsalt moodustavad sellise mõnusa ja loova ja toitva õhkkonna ja kogukonna. Ja kõigile, et nad saaksid tulla ja luua ja olla osa sellest kõigest. Ja ma tundsin kuskil oktoobris või novembris sellist seletamatut tunnet, et midagi suurt ootab mind. Midagi on tulemas. Selline elevus oli ja tunne, et ma ei jaksa oodata enam, misasi see on. ja ma mäletan, et ma rääkisin sellest toona päris palju ka. Et midagi tuleb. Nii et kui nii võtta, siis läks beebi sünnini kuskil 7-8 kuud, mis on juba peaaegu normaalne lapseootus ju!
Kuna mul oli sügisel parajasti käsil ka joogaõpetajate koolitus, siis see protsess ise juba muidugi toetas väga minu sellist, noh, isiklikku arengut ja tunnetamist, et mida ma edasi peaksin tegema oma eluga. Ja siis ühel hetkel (no 23. veebruaril, aga kes see ikka kuupäevi mäletab, eksole) ma tabasin end mõttelt, et kui mul on nii palju ideid ja värke, mida tahaks korda saata, aga linna ei jaksa kogu aeg sõita neid korda saatma ja tahaks ühtlasi, et ma saaksin seda kõike veel teha siin sellises kohas, mis on täpselt selline nagu ma tahaks, et üks suurepärane koht oleks, siis äkki peakski siis ise sellise koha looma. Ma mäletan küll, kuidas ma siis niimoodi "hahhah, jaa, muidugi" mõtlesin. Siis korra veel "hahhah.." mõtlesin ja siis otsustasin ikkagi igaks petteks kinnisvarakuulutusi vaadata, et kas muidu oleks mõni selline hea koht pakkumises. Sest unistada mulle meeldib ja igasuguste heade ideedega flirtida. Ja kui siis ma poleks kohe leidnud seda õiget ruumi, kuulnud sõprade, abikaasade ja teiste lähedaste inimeste käest, et see on ju absoluutselt kõige õigem mõte üldse, siis ma võibolla oleksin seda pidanudki üheks järjekordseks ilusaks unistuseks (nagu talumaja metsas ja armas väike uudishimu ja loomulikku õppimist toetav kool siinkandis). Aga läks hoopis nii, et kui ma olin sõrme andnud, läks käsi iseenesest kaasa ja sealt alates kõik lihtsalt voolas. Lihtsalt voooooolas.
Kõik klappis. Kogu aeg. Ja teeb seda siiani. Mulle ei mahu hinge, kuidas minuni ja minu kaudu saalini (või vastupidi, ma ei saa aru, me oleme päris läbipõimunud siin) jõuavad pidevalt ja kogu aeg õiged inimesed ja ideed ja asjad. Ja mõnel ööl (aga ka päeval, noh, suvalisel hetkel, ühesõnaga) lihtsalt koosneb peas mingi üritus, üritustesari, tuleb pähe õige inimene, teema, pilt sellest, kuidas üks või teine saalinurk kujundatud saab, mingi detail... Ma ei oskagi seda kuidagi kirjeldada. Ma lihtsalt tunnen iga päev, kuidas kõik on nii toetatud ja õige ja südamest ja lihtsalt ootas kogu see aeg materialiseerumist. Et sellist saali oli ja on vaja ja ma näen, kuidas ma ise temaga koos muudkui kasvan aina rohkem iseendaks ja kuidas mind ümbritseb aina rohkem võimatult toredaid ja inspireerivaid ja häid inimesi! Ja see, et ma saan seda kõike ju nagu oma tööks kutsuda, see lihtsalt paneb mind tänutundest nõrkema! Just nii see kõik peabki praegu olema! Ja ma lihtsalt lähen sellega kaasa. Südamega ja hingega. Ja see on täiesti pööraselt põnev kõik!
Võib olla kummitab teie peades küsimus, et kuidas teised lapsed neljanda beebi sünniga toime tulevad, jah? Ma ei teagi, mida öelda. Päris kenasti tulevad. Neile meeldib see, et nad on ka saanud ikkagi natuke kaasas käia ja saalis pakkekarpides laevakapteneid mängida, tahvelseinale joonistada ja riiulit kokku panna aidata. Et nad on olnud natuke ikkagi kaasatud ka. Ja ma olen neile ikkagi päris täpselt rääkinud, mida ma saali parajasti tegema lähen ja miks ma pean näiteks kodust ära olema. Ei saa öelda, et see neile kõik üldse probleemi ei valmistaks, aga nad on mõistvad olnud! Ehkki enne avamispäeva ütles mu Kuuene, et talle tundub, et ma tahan oma saalis rohkem olla kui nendega koos. Ja avamispäeval, kui nende isa pakkus võimalust tulla korraks mind vaatama, eelistasid nad mitte tulla, kui ainult korraks tohib ja pigem eelistasid oodata kuni ma päriselt koju jõuan. Ja siia-sinna vahele mõned sõnatud, nördinud-õnnetud pilgud ja selle tulemusena minu õrnalt murduv süda ja mõned pisarad. Aga seda kõike võib lapseootuse, sünnitusvalude ja uue pereliikmega kohanemise puhul täiesti normaalseks pidada. Rääkimine, kuulamine, selgitamine ja puhas ausus - see on ikka kõige põhilisem ja olulisem olnud omavahelise sideme säilitamisel, et muutustes ellu jääda. (see ei tähenda, et ma poleks kogu protsessi jooksul olnud vahepeal põhjendamatult (tegelt väsimus on ju ka põhjus) kuri ja närviline ka. Aga kuna ma ei jäta kunagi midagi selgitamata ja vabandamata, siis lõpuks on kõik ikkagi väga toetavad ja mõistvad olnud. Ja ma ei ütleks, et meil oleks olnud liiga keeruline ja närviline siin kodus kõik saali valmimise aegu.)
Mind teeb nii rõõmsaks see, et ma olen saanud ja saan saalikeses ka nii palju ise teha ja sinna endast ja oma elust ja inimestest osakesi jätta. Põrandaid ja kangaid ma muidugi ise panema ei hakanud (sest seda oskasid Allan ja Paula minust paremini teha), aga seinu värvisime seal küll kallite inimestega koos ja iga leitud tass või tool ja isegi tolmuimeja on teinud tohutult rõõmu! Ja Gea maalid! Ja vanaema ja IKEA vaibad! Ja kuigi mulle meeldiks, et kõik oleks valmis, siis tegelikult on samal ajal jälle tore ka, et seal on palju vaja veel detaile igale poole lisada. Et mul on nagu selline lõputu lõuend, kuhu ma saan jooksvalt juurde maalida ja oma loovust sinna suunata. Ja koguda väikeseid ilusaid ja tähendusrikkaid asjakesi riiulinurkadele ka.
Meie saalis teise kodu leidnud diivan, mis on valmistatud vineerist, kaalub seetõttu korraliku arvu kilosid ja mida tõstes jõudis mulle kohale kurb tõsiasi, et ma siiski olen nõrgem kui ma arvasin. Lisaks jääb diivani saabumist meenutama kaunis südamekujuline auk saali parkettpõrandas. Ja seiklused korrusmaja kaheksandal korrusel ja liftis, mille juurde kuulus lifti usteliistude eemaldamine kööginoaga ja kommikarp.
Suvel on üheks suuremaks eesmärgiks saada valmis teraapiatuba (ootab mööblit ja puuriga isa!), kus saab sügisest üks-ühele teraapiaid ja nõustamisi ja muud vajalikku läbi viima hakata. Mina veel terapeudimõõtu välja ei anna, aga selliseid inimesi, kes ootavad, et seal toimetama hakata, on juba niimõnigi tekkinud, nii et ma juba väga ootan, et saan sinna sellise mõnusa ja turvalise ja hea ja sooja pesa luua!
Hästi mõnus ja natukene huvitav on see, et kuigi võiks ju arvata, et selline joogapesa loomine ja ülesehitamine on jube pikk ja pingeline protsess, siis tegelikult see kõik läheb kuidagi ise. Mul on täiesti selline tunne, et see saal ise toimetab seal, ausalt. Ise ajab oma asju ja vahepeal vajab minu abi ka, et füüsilise maailma asjadega hakkama saada. Igal juhul me pidevalt toetame teineteist seal. Ja teeme lihtsalt rahulikult ja jooksvalt ja paanitsemata koos igasuguseid asju seal. Võtame päeva korraga. Mis ei tähenda, et kiireid päevi ei oleks. Või pigem toimekaid. Aga need on kuidagi.. Mõnusad! Elavad! Säravad! Kõike täpselt õiges doosis. Väsimust on küll ette tulnud, aga seda peamiselt sellepärast, et ma ei saa öösiti magada, sest ma pean pidevalt igasuguseid ideid ja mõttevälgatusi ja kangastusi vastu võtma. Siiski tuleb tunnistada, et päev-kaks enne avamispäeva juhtus küll, et ma olin kohati kergelt pinges ja mures, kas ikka kõik jõuab piisavalt valmis ja kas ikka kõik vajalik on olemas. Aga see Grete ei olnud ka ikka üldse selle närvispaanilise Grete moodi Grete, kes tavaliselt sellistes olukordades kuskilt järsku kõiki hirmutama tuleb. Pigem olin ma ikkagi kogu aeg paralleelselt elevil ja õnnelik. Väsinud, aga õnnelik. Ja selline tunne oli, et tahaks et see päev juba tuleks ja saaksime saali avatud ja kõiki neid vapustavaid üritusi korraldama hakata, mis peas juba tükk aega valmis on olnud (ja mida öösiti jooksvalt juurde tuleb).
Ja avamispäev oli pikk ja mitmekesine ja eriti mõnusalt voolav ja üldse mitte ärev ega pingeline. Sai joogat, sai lastega mängida, sai vesteda, süüa ja djembemängu õppida (!) (Jaa! Minu ammune unistus!) ja pärast end vabaks tantsida (kõik nii head asjaaad!). See päevakava jälle lihtsalt kuidagi sündis ühel heal päeval (või ööl). Nagu kõik need saaliasjad. Ma lihtsalt mõtlesin, mida ma tahaks ühel mõnusal jooga- ja muidutoredasaali avapäeval teha. Ja kõk muidugi sobis ja klappis. Õiged inimesed olid vabad ja valmis appi tulema, toetama ja meiega tegelema. Nii hea päev oli! Aitäh inimesed ja saal! Maivõi.
Ja ma pidevalt mõtlen, et see on ikka hindamatu kogemus, olla sellise asja loomise juures. Ja et ma peaks/oleks pidanud sellest loomisprotsessist paljupalju rohkem kirjutama, sest seda on kindlasti (eelkõige minul) väga huvitav lugeda kunagi. Ma siin siis natukene kirjutan. Ja varsti kodulehe blogis ka siis. Mul on ka isiklik viisaastakupäevik, kuhu ma ikka püüan iga päev paar rida kirja panna. Aga mul tuli praegu muidugi juba uus mõte - ma peaksingi võtma ühe ilusa vihiku ja hakkama saalipäevikut pidama! Piltidega ja puha! Noh, nagu beebidega tehakse ka, et paned kõik olulised daatumid ja arengud kirja. Ja sõbrad ja pildid ja. Ja siis inimesed ja mina saame seda sirvida. Oi, see oleks toree! Isegi natukene toredam kui blogi. Kuigi blogi on ka tore.
Veel - ma ei saa märkimata jätta, kui hea on mu meel, et ma jõuan oma "töökohta" kodust kolme minutiga ja et ma võin oma "töökohta" tihti lapsed kaasa võtta (kõikidesse tundidesse küll mitte, aga igasuguste ettevalmistavate tegevustega seoses ja kohtumistel ja nii). Ja et ma olen osa kogukonnast ja saan midagi kogukonnale pakkuda. See on olnud mu unistus juba ammu, aga ma pigem nägin seda oma peas kuidagi nii, et ma kunagi elan kuskil külas ja siis püüan seda külaelu seal elavdada, korraldades erinevaid koosviibimisi ja kutsudes inimesi kodudest välja jagama ja suhtlema ja noh, koos olema. Ja ühel hetkel ma sain aru, et ma ei pea üldse selleks, et midagi kogukonnarahvaga koos teha, kuhugi väiksesse külla kolima. Siin on ju ka selline kogukond ja omakandi inimesed. Muidugi siin on inimesi natukene rohkem kui mõnes külakeses, aga ikkagi. Poes ja kohalikel üritustel on juba tuttavaid nägusid küll ja see teeb nii rõõmsaks! Ikkagi oma inimesed!
Ühesõnaga. Ma olen piiritult tänulik kõigile, kes on olnud ja on edaspidi osa sellest eriti suurepärasest loomisest! Teie mõtted ja toetus ja kohaolu on nii palavalt ja südamest oodatud! Tulge ja oleme ja teeme ja loome koos, eks! Ma tean ja näen, et siinkandis on nii palju lahedaid ja põnevate asjadega tegelevaid inimesi ja mulle väga meeldiks koos igasuguseid ühiseid asju teha! Toas ja õues ja metsas ja mere ääres! Tulge külla, joome teed ja unistame (ja teeme pärast ära, muidugi)!
Ja siia lõppu pildike esimese korruse saalist enne Elujõusaali!
Comentários